Kas oled esitanud endale küsimuse, miks me siin oleme?
Miks ma elan just seda elu selles kehas?
Mis on minu elu mõte?
Mis on kogu selle Maailma mõte?
Mis on Universumi mõte?
Kas inimene on tõesti disainitud ühiskonna normidele vastavalt liikuma ühest süsteemist teise kuni lahkub siit maisest kehastusest?
Kas elame selleks, et oma parimad ja tervemad aastad rassida teha tööd, mida ei armastata, müüa ära oma aeg, lihtsalt et siis pensionini välja jõuda ja siis surivoodil kiruda, kuidas oleks võinud noorena kuulata oma südant ja teha neid asju, mis vähegi elusa tunde andsid?
Kas õnnelik olemine ja vabadus on luksus, mis on tänapäeval saanud muinasjutuks?
Kas meie eluteed on ettemääratud, kas kõik on juba otsustatud ja saatuse poolt paika pandud või saame ise oma elu luua täpselt selliseks nagu soovime?
Kui oleme oma elu loojad- miks siis üle poole selle planeedi elanikest on õnnetud?
Miks ei loo inimesed kui loojad endale siis paremat elu?
Miks meile seda koolides ja lasteaedades ei õpetata?
Miks meile näidatakse nii palju vägivaldseid filme, miks lubatakse tapmis ja tulistamise arvutimänge ja siis imestatakse, et meie Maailmas on sõda?
Kui oleme loojad, miks loome siis sõdu, kannatusi, nälga ja haigusi, konkurentsi ja vihkamist?
Miks me mõtleme ühte aga teeme teist?
Miks me kardame saada nendeks, kes me tõeliselt oleme?
Miks me tahame teistele inimestele meeldida, kui nad ei meeldi isegi iseendale?
Miks on nii tähtis olla võimupositsioonil, teenida raha, kuid seejuures sisemiselt surra?
Kellele me seda etendust teeme?
Kust tulevad meie mõtted, kuidas ma saan üldse kindel olla et see mõte on just minu mõte?
Kui palju oleme me manipuleeritavad?
Mis ja kas midagi saab üldse peale surma?
Kas kõige suurem julgus on elamine, elamine kasvõi kõigile tavadele ja normidele ja ootustele mitte vastates?
Miks ja kust tuleb signaal, et me pole piisavad?
Kellele on kasulik, et me tunneme end ebapiisavana?
Mis on hirm ja miks ta tekib, kus ta tuleb ja kuhu ta läheb?
Kui ma saan ühele küsimusele vastuse siis kuidas ma tean, et see on lõplik, et see on tõde?
Minu hea tuttav on öelnud, et tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega. Ja minu jaoks on see naelapea pihta. Mis ühel hetkel on iga ihurakuga tõde võib teadlikkuse kasvades olla vaid väikene osa tõest. Või mis aasta tagasi oli tõde võib tänaseks seda mitte olla. Elu on liikumine, elu on pidevalt muutuv.
Küsimustega võibki jätkata. Ja kus tulevad need küsimused? Miks on osadel huvi ja uudishimu selliste teemade osas, kuid osasid jätab see täiesti külmaks?
Merili