Mingi hetk selles “uues maailmas” olles. Selgituseks siis uus maailm avanes minu jaoks reiki ellu tulemisega. Mul on nagu kaks ajajärku, üks mina ja kinnise maailmavaatega Merili- see robot, kes ei pidanud ise mõtlema ega milleski kahtlema vaid tegi nii nagu normid ette näevad. Ja siis see teine, veits rebel Merili, kes tahab mässata ühiskonna reeglite vastu ja inimesi raputada, äratada ja öelda, et avage silmad, Maailm on palju enamat. Sa ei ole su keha, Sul on keha. Sa oled siin näidendis ise õppimas ja kogemas, Sinu hing tahab õppida ja areneda.
Ma olen ise samamoodi õppimas ja ei tea megapaljut, mis on. Olen tihti laisk ja oma vanade harjumuste ja mustrite ori, kes laseb egol nii palju end juhtida. Ikka ma kukun vanadesse sissetallatud radadesse- mis mind ammu enam ei teeni ega tõsta, vaid kahjustavad, tagasi.
Kui kord olen ma kogu Universumi armastust täis, valan õnnepisaraid tänulikkusest ning armastan kõike sügavalt.. Siis vastandiks tunnen end ka ebapiisavana, väärtusetuna, enesehaletsuses. Aga õnneks ma märkan seda osa endas ja tean, et siin on alati midagi õppida. Tihti juhtub see tsipa hiljem aga olen nende kogemuste eest ikkagi tänulik, et vabastada see raskus ja udune olek.
Aga loo juurde tagasi tulles. Kui hakkasin oma “teadlikkuse ringi” suurendama siis tekkis selline hasart, käia igalpool kus võimalik ja proovida kõike. Loomulikult ma tol ajal naiivsena eeldasin, et kõik kes tegelevad hinge arendamise ja spirituaalsete praktikatega – nad kõik on suuremeelsed, head ja tegutsevad ainult armastusest.
Läksin ühe noore tüdruku vastuvõtule Tallinnas. Ma ei mäletagi enam kuidas see reklaam minuni jõudis aga teadsin, et tahan minna. Ja Jumal tänatud! Seanss temaga oli täiesti erakordne ja imeline.
Juhendatud meditatsiooni käigus, istusin ma ühel hetkel istukile. Nägin enda ees ruumis seismas hiiglaslikku, peaaegu laeni ulatuvat energiakogu. Mu keha läks automaatselt palveasendisse. Käed palves ma kummardusin ta ees. See oli väga väga võimas ja eriline tunne. See energiakogu oli elus ja liikus, vb oli seal veidi sinakat ja rohelist tooni. Mäletan, et tahtsin enda eest käsi läbi panna aga ei saanud, sest see energia mass oli nii tihke ja tugev et mul ei õnnestunud. Küsisin seansi juhendajalt, et kas ta ka näeb seda. Ta vastas, et jah.
Äkki ma hakkasin oma mõlemas käes tugevaid surinaid tundma. nagu sõrmeotsest oleks laetud midagi väga intensiivselt mu kätest üles. Ma tundsin nii suurt armastuse ja õnnistuse tunnet. Pisarad voolasid samaaegselt katkematult mu põskedele, ilma et ma oleksin neid pühkinud. Mingi hetk sai see läbi, ma tänasin oma mõttes seda energiat. Ma usun, et ta oli kõrgeim mina või väga armastav ja võimas ingel. Peale seda hetke olin ma ruumis aga samas ma olin ise ka see ruum. Ma vaatasin lauda ja olin justkui ise see laud. Mäletan, et mõtlesin et kas see on üksolemise tunne?
Sõitsin peale seanssi Tallinnast Pärnusse tagasi ja olin lummatud sellest kogemusest. Olen siiani.
Merili