Siis ütles Almitra: Kõnele meile armastusest. Ja ta tõstis pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta:
Kui armastus viipab, järgnete talle, Olgugi tema rajad rängad ja järsud. Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute, Kuigi tema hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada. Ja kui ta kõneleb teile, siis usute teie temasse, Kuigi tema hääl võib vapustada te unesid, nagu põhjatuul laastab aia.
Sest nii nagu armastus kroonib, lööb ta ka risti. Nagu ta istutab, nii ta kärbib. Nii nagu ta tõuseb teie kõrgusse ja hellitleb õrnemaid oksi värelemas päikeses, Nii laskub ta ka alla teie juurteni ja vapustab neid enda klammerdumises maa külge. Otsekui kui viljapäid kogub ta teid endasse. Ta peksab teid, et te paljastuksite. Ta sõelub teid vabaks teie kestadest. Ta jahvatab teid valgeks. Ta sõtkub teid voolijaks. Ja siis alles loovutab ta teid oma pühale leegile, et teist saaks püha leib Jumala pühaks söömaajaks.
Kõike seda teeb armastus teiega, et te võiksite tunda oma südame saladusi ja selles teadmises saada osaks Elu südamest.
Aga kui te oma pelglikkuses peaksite otsima ainult armastuse rahu ja armastuse naudingut, Siis oleks teile parem, kui kataksite oma alastuse ja väljuksite armastuse rehetoast, Aastaaegade maailma, kus te küll naerate, aga mitte kogu oma naeru, ja kus te küll nutate, aga mitte kõiki oma pisaraid.
Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest. Armastus ei omanda ega ole omandatav; Sest armastusest piisab armastuseks.
Kui te armastate, ei pea te ütlema: “Jumal on mu südames”, vaid pigem: “Olen Jumala südames”. Ja ärge arvake, et võite juhtida armastuse kulgu, sest armastus, kui ta leiab teid eest väärsena, juhib teie teed.
Armastusel pole muud iha kui täitumine. Aga kui te armastate ometi ihaledes, olgu need teie ihad: Sulada ja olla kui vulisev oja, kes laiub öös oma viisi. Tunda liigõrnuse valu. Seda haavatud omaenese armastuse mõistmisest; Ja veritseda meelsalt ja rõõmuga. Ärgata aoaegu tiivulise südamega ja tänada veel ühe armastuspäeva eest; Puhata keskpäeval ja mediteerida armastuse ekstaasi üle; Pöörduda õhtu hakul koju tänutundes; Ja uinuda, palve armsama eest südames ja kiituselaul huulil.
Siis avas Almitra uuesti suu ning küsis: Ja mida võid sa öelda Abielust, õpetaja?
Ja ta vastas talle nõnda:
Koos olete te sündinud ja koos saare igavesti elama. Koos olete ka siis, kui surma valged tiivad teie päevi laiali pillutavad. Oo jaa, koguni Jumala vaikivas mälus olete koos. Kuid olgu ruumi kesk teie koosolemist, Ja las tantsida taevaste tuul teie vahel.
Armastage teineteist, aga ärge põimige armastusest kütket; Olgu armastus pigem voogav meri teie hingede kallaste vahel. Täitke teineteise kruus, kuid ärge joogest ühest ja samast. Andke teineteisele osa oma leivast, kuid ärge sööge ühtsama viilu. Laulge ja tantsige koos ja olge rõõmsad, kuid las kumbki teist olla üksi. Nagu üksi ja omette lautokeeled, ehk nad küll värelevad sestsamast muusikast.
Kinkige oma süda, kuid mitte teineteisele hida. Sest ainult Elu kätte mahub ära teie süda. Ja seiske kõrvuti, ometi mitte liig tihedalt koos; Sest templisambadki seisavad eraldi, Ja tammepuu ning küpress ei kasva mitte teineteise varjus.
Khalil Gibran “Prohvet”